„Hamasi liidritel pole Gaza jaoks normaalset elu vaja, nemad elavad välismaal.“ Politoloog selgitab, kus on tänase konflikti juured

Foto: news.sky.com

Mis on Gaza sektor? Kuidas ilmusid sinna juudid ja araablased?

Avraam Šmulevitš

Iisraeli politoloog

Gaza on üks vanimaid linnu maailmas, seda on Egiptuse allikates esmakordselt mainitud 1500 aastat eKr. Linnal on minevikus olnud palju erinevaid valitsejaid. Algselt oli see Egiptuse koloonia, siis vallutasid selle juudid Joosua ben Nuni juhtimisel ning see sai Iisraeli riigi osaks. Gaza oli Iisraeli jaoks mereväravaks, seal on erinevatel perioodidel palju juute elanud ja mingil hetkel moodustasid juudid Gaza elanikkonnast suurema protsendi kui Jeruusalemma omast. Järgneva kahe aastatuhande vältel oli Gaza erinevate impeeriumite ning riikide koosseisus, kuid siinkohal on olulisem see, et aastal 1918 vallutasid britid selle Osmanite impeeriumilt ning lülitasid selle oma Palestiina mandaatala koosseisu.

Peale esimese maailmasõja lõppu britid ja prantslased ei saanud lihtsalt tunnistada, et nad soovivad teatud Osmanite riigi alasid endale ning rääkisid, et neid alasid on vaja, et kohalikud rahvad -juudid, araablased, armeenlased ja kurdid- saaksid iseseisvuse, kuid brittide ja prantslaste järgi tuli neile iseseisvaks olemist alles õpetada. Selleks tuli Lähis-Idas rajada araabia-sunniidi riik ja Palestiinas juutide riik, kuhu oleks lisaks tänastele Iisraeli aladele kuulunud ka Palestiina alad, osa Jordaaniast ja Liibanonist. Kui see oleks realiseerunud, siis oleks tegemist tänapäeval ilmselt ühe arenenuima piirkonnaga meie planeedil, eeldusel, et juudid ja araablased elaksid rahus.

Aga britid ei olnud sellest huvitatud. Palestiina mandaatalast eraldati Jordaania alad ning anti araablastele ja Liibanoni alad anti üle prantslastele. Allesjäänud territooriumi nimetati Palestiinaks ja kõiki, kes seal elasid palestiinlasteks. Peale esimest maailmasõda olid britid lubanud neid alasid juutidele, kuid hakkasid kohe alguses piirama juutide rännet Palestiinasse ja juutide asunduste loomist seal ning enne teist maailmasõda muudeti juutide ränne nendele aladele praktiliselt võimatuks.

1948. aastal võeti ÜRO poolt vastu otsus, et nendel aladel moodustatakse kaks riiki: juutide ja araablaste oma. „Palestiinlasi“ kui selliseid sel ajal ei tuntud - Palestiina oli ise koloniaalajale iseloomulik kunstlik moodustis ning nendel aladel elavad araablased ei erinenud keeleliselt ja kultuuriliselt araablastest, kes elavad naaberaladel - Iraagis, Süürias, Jordaanias jne. Jeruusalemm ei pidanud minema ei juutidele ega araablastele, vaid jääma ÜRO kontrolli alla.

Juudid nõustusid ÜRO otsusega, araablased mitte ning otsustasid juudid Vahemerre ajada. 1948. aastal tungisid viie Araabia riigi armeed juutide aladele ning algas väga jõhker ja verine sõda. Juudid pidasid vastu ning araablased kaotasid. Gaza piirkonna vallutasid egiptlased, araablastele mõeldud territooriumid Jordani läänekaldal annekteeris Jordaania kuningas Hussein, kes need alad ÜRO resolutsioonile sülitades, lihtsalt ühendas oma riigiga. Erinevalt Jordaaniast, egiptlased Gazat Egiptuse koosseisu ei lülitanud ja sealsetele araablastele kodakondsust ei andnud ning suhtumine neisse Egiptuses oli vilets. Juudid aeti Gaza linnast ja selle ümbrusest välja. Gaza territooriumile loodi diversantide treeninglaagrid ning need diversandid ründasid pidevalt Iisraeli piiriäärseid alasid ja tapsid juute.

1967. aasta Kuuepäevase sõja ajal vallutas Iisrael Egiptuselt Siinai poolsaare ja Gaza sektori. Juudid pöördusid Gaza ümbrusesse tagasi ning rajasid sinna põllumajanduslikke asulaid, Gaza linna endasse juudid ei asunud. Gaza sektor jäi Iisraeli sõjalise administratsiooni alla kuni 1993. aastani, kui algas nn. Oslo rahuprotsess. Oslo lepetega loodi Palestiina autonoomne territoorium, kuhu kuulusid tuumikalana Jordaania poolt annekteeritud alad, mille Iisrael 1967. aastal vallutas. Põhimõtteliselt loodi uus riik, vähemalt paljud maailma riigid nagu Türgi ja Venemaa tunnistavad Palestiina autonoomset territooriumi iseseisva riigina.

Ka Gaza sai iseseisvuse. 2005. aastal nõustus Iisraeli peaminister Ariel Sharon seal likvideerima juudi asundused ning Gaza läks Palestiina autonoomse territooriumi koosseisu. Edasi algas Palestiina autonoomsel territooriumil, mille tulemusena hõivas Gazas võimu organisatsioon nimega Hamas. Hamas ise kasvas välja moslemivennaskondadest ja lühidalt öeldes on nende eesmärgiks luua islamil põhinev riik, mis vastaks moslemivennaskondade ette kujutusele. Peale selle on Hamas kuulutanud oma eesmärgiks Iisraeli riigi hävitamise. Hamas keeldus tunnistamast ka Oslo leppeid ning Ramallah’s resideeruvat Palestiina autonoomse territooriumi juhtkonda ning Fatah’d, mis põhineb Palestiina rahvuslikul vabadusliikumisel. Hamas tappis Gazas Fatah esindajad ning nende pereliikmed, mõnedel õnnestus põgeneda Iisraeli, kust nad pääsesid edasi Jordani läänekalda Palestiina aladele. 

Iisrael proovis Gazas tekkinud olukorda lahendada nii, et 2011. aastal üritati sinna asutada erimajanduspiirkonda. Selleks rajati elektrijaamad ning veesüsteemid, et piirkonda meelitada tootmist ning investoreid. Oli plaanis rajada uus lennujaam ja uued sadamad, sinna pidid tulema Iisraeli valitsuse plaanide järgi kümned tuhanded uued töökohad. Ehkki Gaza elatustase ei ole Araabia maade mastaapides tegelikult üldsegi halb. Asi kulmineerus sellega, et 70% oma elektrist, gaasist ja veest saab Gaza sektor Iisraelilt. Võib ju küsida miks just Iisraelilt? Gaza sektoril on ju ka veel piir Egiptusega. Aga Egiptus on Gaza piirile püstitanud palju võimsama piiritara kui Iisrael ning pehmelt öeldes ei soovita Gaza sektori elanikke Egiptuses näha.

Gaza erimajanduspiirkonnast ei tulnud midagi välja. Gaza sektori juhtkonnale pole vaja sadamaid, lennujaama ega investeeringuid, nende jaoks on peamine Iisraelit rakettidega tulistada ja võimalikult palju juute tappa. Muide, Hamasi enda juhid ei ela ise Gaza sektoris - nemad elavad põhiliselt Alžeerias, Kataris, Tuneesias ja mujal. Varem ka Türgis. See on muidugi naljakas, sest Hamasi juhtkond kutsub praegu üles Gaza sektori elanikke mitte evakueeruma läbi Iisraeli garanteeritud turvakoridoride kaugemale lahingutegevusest, vaid Iisraeli armeed oma kodude juures relvaga vastu võtma. Hamasi juhtkond saab ka väga suuri annetusi teistelt Araabia riikidelt, mis on mõeldud Gaza sektori jaoks, kuid haihtub nende endi arvetele. Selle pärast pole neil isiklikult vaja ei elektrijaamu ega põllumajandust. Nagu ma mainisin, siis põldude niisutussüsteemide torudest teevad nad näiteks rakette. Tänu Iraanile ja Iraani islamirevolutsiooni valvurite armeele on neil praegu ka palju olulisemalt kaasaegseid rakette, kui need, mida nad ise teevad.

Hamas on Gaza sektoris loonud totalitaarse süsteemi ning lapsi õpetatakse lasteaiast peale vihkama juute. See on ainuke teadmine, mille nad Gaza sektori haridussüsteemist omandavad.

Selle pärast on hetkel põhiline küsimus selles, kuidas puhastada Gaza sektor Hamasist ning luua selle asemele poliitiline süsteem, mis oleks huvitatud Gaza sektori arengust ja seal elavate araablaste heaolust. Iisraeli jaoks on praegusel hetkel kõige olulisem saada Gaza sektorist tagasi 7. oktoobril Iisraelist võetud pantvangid. Aga peale selle on praeguse operatsiooni peaeesmärgiks Gaza puhastamine Hamasist.

„Hamasi liidritel pole Gaza jaoks normaalset elu vaja, nemad elavad välismaal.“ Politoloog selgitab, kus on tänase konflikti juured - Forte (delfi.ee)